Me kõik ihkame olla vabad oma valikutes, otsustes ja tegemistes. Ühelt poolt annab vabadus kerguse, teisalt eeldab, et oleme valmis selle kõige eest ka ise vastutama.
VASTUTUS ON PIIRATUD RESSURSS
Seda ei ole lõputult. Küll aga on igal inimesel seda piisavalt, et jaguks endale, oma alaealistele lastele ja vanematele, kes enam enda eest vastutamisega hakkama ei saa. Kõik ülejäänud laiali jagatud vastutus toob endaga kaasa energiakao. Teiste eest vastutame nende eest füüsiliselt asju ära tehes, aga veelgi sagedamini võtame me vastutuse teiste inimeste tunnete eest. Ilmselt on igaüks oma elus jätnud oma arvamuse välja ütlemata või enda eest seismata just hirmust teist inimest kurvastada, vihastada, hirmutada jne.
Liigne vastutamine oma lähedaste, sõprade, töökaaslaste jne eest viib lõpuks selleni, et kaob kontakt iseendaga ja see omakorda toob kaasa energiapuuduse.
Liigset vastutusekoormat on raske ära tunda, kui oleme koos sellega üles kasvanud ja teiste eest hoolitsemine, nende soovide ning vajaduste ära arvamine ja täitmine on kuulunud justkui “toredaks ja heaks inimeseks” olemise juurde. Kui energia hakkab kehast otsa saama ja tervisehädad kimbutama, on see ilmne märk, et kuskil on midagi läinud valesti.
VÕTTES VASTUTUSE ENDA EEST SAAME TOETADA TEISI
Liigse vastutuse varjupooleks on sõltuvus. Kui vastutame liigselt teiste eest, ei jää meil enam aega, energiat ega tähelepanu iseenda jaoks. Niisiis otsimegi alateadlikut inimesi, kes omakorda meie eest hoolitsemise enda kanda võtaksid – samasuguseid eneseohverdajaid nagu me ise. On ju teada ja tuntud tõde, et esmajärjekorras tuleb armastada iseennast ja alles siis oleme võimelised tõeliselt hoolima teistest. Samuti on ka vastutusega. Kui tähelepanu on pidevalt endast väljaspool, teiste vajadustel ja soovidel, siis jääb üks oluline inimene sootuks tähelepanuta - mina ise. Kuidas saan ma väita, et suhtun võrdselt ja heatahtlikult ja hoolivalt kõigisse inimestesse, kui jätan iseend tähelepanuta ja oma vajadustest ega soovidest põrmugi ei hooli? Millist eeskuju annan ma niimoodi oma lastele? Kas ma saan loota, et neist kasvavad iseseisvad, endast lugupidavad, oma teel väärikalt ja edukalt kugevad inimesed, kui nende mudeliks on vanem, kes ennastohverdavana oma soove ja vajadusi ikka ja jälle kõige viimaseks seab?
VASTUTUSE SAAME OMA VANEMATELT JA VANEMATENA ANNAME SELLE OMA LASTELE
Mõnikord ei ole meil täiskasvanuks saades piisavalt vastutuse ressurssi seetõttu, et meie vanemad ei ole seda meile üle andnud. Nad on meid armastades ja meie eest hoolitsedes jätnud märkamata, et oleme suureks kasvanud ja valmis enese eest ise vastutama. Selline üleandmine peaks ideaalis toimuma järk-järgult, lapse kasvades. Sageli on aga nii, et vanemad (ise kõige paremat soovides) kipuvad meie eest asju ära tegema, meile esitatud küsimustele vastama, võtma vastu otsuseid, millega peaksime ise hakkama saama jne. Kui vastutust ei ole vanemalt lapsele üle antud, siis pole lapsel piisavalt ressurssi, et iseseisvuda ja liiatigi veel omaenda laste eest vastutama hakata. Nii jäämegi ka täiskasvanutena sõltuvaks oma vanematest või siis hakkame otsima kedagi, kes meie eest vastutamise enda peale võtaks.
VASTUTUS ISEENDA EEST ANNAB VABADUSE, AGA ON SAMAS KA KOHUSTUS
Meil kõigil on olemas piisavalt väge, et vastutada ja olla vaba. Tuleb vaid omaenda isiklik vastutuse ressurss üles leida. Kus sinu oma on? Kas sinu enda käes? Hoiavad seda endiselt su vanemad? Või otsid jätkuvalt inimest, kelle hoolde ennast usaldada? Ehk oled mures hoopis omaenda laste pärast, kes ei suuda kuidagi iseseisvuda? Võimalik, et oled unustanud neile nende vastutuse edasi anda. Alles siis, kui vägi on kodus ja ise endaga hakkama saame, oleme valmis toetama teisi, kui nad seda vajavad ja soovivad.
Kui tunned, et oled energiapuuduses, siis võib olla põhjus just kaduma läinud vastutuseressursis.