Istun oma linnakorteris ja unistan vahetust elust maakodus, väeka ning ürgse looduse keskel. Ma kujutan enda elu maal nii realistlikult ette, et lausa kuulen kõrvus sümfoonilist orkestrit kajamas, mida loovad erinevad sulelised puude otsas. Ninna torkab mõnus värskelt niidetud muru lõhn ning päikene paitab paljaid varbaid, mis terassil istudes pleedi alt välja piiluvad. Minu soov veeta teine pool oma elust maal on mind toitnud juba pikka aega, nii et olen ka vaikselt erinevat sisustust sellesse planeerima hakanud. Näiteks on keldris pappkarpide sisse pakitud terve serviis, mille ise oma kätega maakodu jaoks savist voolisin ning köögi südameks on uhke tammepuidust käsitöölaud, mille minu armas sõber on mulle teinud. See laud on just piisavalt suur, et kogu minu perekond selle taha ilusti ära mahuks.
Ma olen alati olnud suur unistaja ning seda teinud vahepeal nii innukalt, et minu pereliikmed pole neid unistusi alati tõsiselt võtnud. Kellegi jaoks neist tundub see taaskord üks minu fantaasiast, keegi neist on, aga pidanud neid mõtteid ebapraktilisteks ning mitte reaalseteks. “Mõtle nüüd peaga, kuhu sa siit linnast ikka kolid? Maal on vaja palju tööd vaja teha ja see nõuab raha, mida sul hetkel pole! Ära ole rumal!”. Need on vaid ühed vähestest lausetest, mida olen pidanud oma elu jooksul tihti kuulma. Kas tahad teada, kuidas need laused on mind mõjunud- mind ja minu soove pisendades.
Peale järjekordset vastuseisu ja soovi mind “maa peale” tuua, tekib tunne, et äkki ma tõepoolest unistan valest asjast, äkki see on vaid minu fantaasia, mis suunab mind unistama sellest, mida mul hetkel pole. Nagu näiteks et “muru on kuskil mujal rohelisem”. Kuid äkki on need hoopis minu lähedaste hirmud, mis nende enda minevikukogemusi kirjeldavad? Või hoopis ühiskonna surve ning normid, mis hoiavad teiste inimeste arvamustega mind paigal ega lase mul oma soove, unistusi ning vajadusi realiseerida?
Tunnistan ausalt, et see tuleb neil hästi välja, ma jään alati mõttesse ning hakkan kahtlema selles, mis mind tegelikult südames kutsub. Paraku on aga just seesama sureve, mis tekitab minu sisemuses pinge ning tahte alla anda ning oma unistustest ja soovidest loobuda. Loobuda sellest, mis tegelikult paneb mind tundma elavana, vabana ning iseendana. Justkui elada elu iseendana on midagi halba, midagi, mida ei tohiks teha, sest see kahjustab kedagi teist. Aga keda siis? Kuidas saab olla minu sees olev vabadus, kergus ja rõõm kellegi teise jaoks halb? Miks tunnen ma ennast süüdi kui valin lõpuks ometi iseennast?
Ja siis ma jään hetkeks täiesti vait. Istun ja kuulan. Mitte neid hääli väljastpoolt, mis mind korrale kutsuvad, vaid seda vaevukuuldavat sosinat enda sees. Seda vaikset, aga kindlat teadmist, mis ütleb, et elu võibki olla teistsugune. Teadmist, et minu soov tunda end vabana, rahulikuna ja loomulikuna on päris. On lubatud. On väärtuslik.
Kui sina ka tunned vahel, et oled jäänud kuhugi kahe maailma vahele – selle, mida soovid, ja selle, mida sinult oodatakse –, siis peatu hetkeks. Võta kasvõi viis minutit, et sulgeda silmad. Hinga sügavalt sisse ja välja! Ja nüüd lihtsalt küsi endalt: "Mis on see, mida mina praegu tegelikult vajan?"
Ilma filtri ja hinnanguta. Lihtsalt kuula. See hääl ei pruugi tulla kohe. Ta on harjunud vaikima, sest seda häält ei ole kunagi kuulda võetud, peetud oluliseks või on alati miski, mis on olnud olulisem, kui see, mida vajan mina.
Kui sa seda häält piisavalt hellalt kuulad, hakkab ta end sulle taas näitama. Ja siis, just siis, hakkad sa tasapisi meenutama, kes sa tegelikult oled – enne, kui maailm sulle rääkis, kes sa peaksid olema.
Sa tunned selle ära! See hääl sinu sees liigutab sind emotsionaalselt nii tugevalt, et sa soovid seda taas ja taas kuulda. Mingist hetkest mõistad, et enam teisiti sa ei taha!
Mul on üks salajane paik, metsa sees, varjatud teiste pilkude eest! See on imeline rabajärveke, kus ma kuulen oma sisehäält kõige selgemini. Ma piilun üle purre serva, et näha iseenda peegeldust! Tunnen enda sees väge! Minu hinge täidab tänulikkus ja armastus kõige selle vastu, mis mind täna on sellesse kohta elus juhatanud! Kindel teadmine, et see kuhu teel olen on õige just eelkõige minu enda jaoks. See on teekond, kus tunnen ennast tõeliselt õnnelikuna, vabana ning hoituna! Mitte keegi ei saa seda teekond minult ära võtta, sest ma olen nii otsustanud! Otsustanud sellele teele jääda! Ma tean, selle teekonna lõpus ootab mind minu enda maakodu, kus päikene paitab minu varbaid ning linnud taamal laulavad. Ma usun täna sellesse ja mitte kellegi kahtlus mind enam sellelt teelt kõrvale ei juhi!