“Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda, et elu eesmärk on õnn.” (G. Orwell)
Inimestena püüdleme alati parema enesetunde, muretuma olemise, kergema kulgemise poole. Ebamugavatest ja valusatest tunnetes soovime ruttu vabaneda, et end kiiresti jälle “normaalselt” tunda. Ebamugavate negatiivsete tunnetega tegeleda, nendes rahulikult olla ja neid kogeda me ei taha ja ei oska. Ja miks peakski? Mis sellest kasu on?
Teraapiasse satutakse sageli siis, kui negatiivsed tunded on võtnud võimust, kui on juba nii halb, et enam kuidagi muudmoodi edasi ei saa ja kaotada pole justkui midagi. Teraapia alguses paneme koos kliendiga paika tulevikuvisiooni – milline peaks olema tema elu ja enesetunne, kui soovitud muutus on toimunud. Üsna sageli ei oska inimesed seda soovitud olukorda kuidagi kirjeldada, oma kujutluses luua.
Mingitel juhtudel on see lihtne – kui ollakse haige, siis mälestus terve olemisest on olemas ja seda soovingi. Kui ma aga ei ole kunagi olnud midagi muud, kui ärev ja hirmul kõige ees, mida elu võib tuua, siis puudub mul ju igasugune kogemus rahulikust ja tasakaalukast usaldusest. Võin küll sõnastada, et midagi sellist soovin, aga mis tunne see on, pole aimugi.
Tundub, et see hea, mida inimesed vajavad, on jäänud nende sees sündimata. Sündimata rõõm, kergendus, rahu, andestus, leppimine… Usun, et kõigi nende positiivsete seisundite sünnile peaks eelnema mingi lahendus, selgus, taipamine, mis omakorda saab sündida elus ette tulevate raskustest ja keerulistest olukordadest läbi minemise ja nendest õppimisega. Kui me seda ei oska või ei julge teha, jääme rasketesse tunnetesse kinni, rõõm ei saa sündida ning vajalikud muutused ei saa toimuda.
Ma ise kannatasin aastaid seletamatu kurbusetunde käes, mis võis mind tabada täiesti ootamatul ja sobimatul hetkel, võttes ära kogu rõõmu ja tahtmise edasi minna. Vaatasin mitmeid kordi sügavale enda sisse soovi ja eesmärgiga oma kurbust mõista ja sellest vabaneda. Need otsingud kestsid aastaid suurema tulemuseta. Tänaseks olen aru saanud, et kurbus, mis mind kummitas, oli minu enda jaoks kättesaamatu ja nähtamatu. Ma ei suutnud seda selgelt näha, mõista ega väljendada, sest sügaval mu enda sees polnud nägijat ja mõistjat. Seda osa minust, kes oskaks huvituda, julgeda vaadata, kaasa tunda ja mõista valu, mida kogen. Selle asemel tegin kõik, et valust vabaneda.
Mida ma siis vajasin? Võimet, sisemist jõudu, mis rasketest tunnetest läbi aitab, oskust jääda enda kõrvale, püüda oma olukorda ja tundeid mõista ning lubada väljenduda kõigel, mis väljenduda tahab. Vajasin aidata endal teadvustada, et ka kõige keerulisem olukord laheneb, kui seda täiel rinnal kogeda ning uskuda, et peagi hakkab pimeda tunneli lõpus paistma valguskiir ning rõõm, rahu ja leppimine saavad sündida.
Me ei saa vanematena mitte kuidagi moodi tagada, et meie lapsed kunagi elus rasketesse olukordadesse ei satu. Parim mida saame teha, on aidata neil terve ja targemana nendest läbi minna. Rasketes olukordades ju enamasti elu õppetunnid peituvadki. Kes hakkaks midagi muutma või uutmoodi tegema, kui niigi on kõik hästi?
Mulle on olulisena mällu jäänud üks lugu noorest emast, kes soovis teraapia tulemusena oma alla aastase lapse suhtes rahulikum ja kannatlikum olla. Tema probleemiks oli sage ja väga suure tundelaenguga ärritumine lapse peale. Hiljem rahunedes piinas teda alati rusuv süütunne oma reaktsioonide pärast. Ärritumised toimusid lihtsates igapäevastes olukordades, kui laps avaldas vastupanu ja väljendas oma frustratsiooni talle hetkel mitte sobiva tegevuse üle nagu magamaminek, mähkmete vahetamine, riidesse panek jne.
Arutasime, et kuidas siis hea oleks – kas nii, et tulevikus laseb laps endaga tõrkumata alistudes ükskõik mida teha? Ei, see ei tundunud emale õige. Kas siis nii, et laps saab oma tahtmise – on üleval nii kaua kuni väsinuna voodisse kukub, jookseb palju pepuga ringi ja pissib kuhu juhtub, õue ei lähe, kuna riidesse panna ei saa? See ka ei sobi. Kuidas siis teha nii, et mõlemad oleksid rahul?
Selle kliendiga tegime tööd tema enda rahuldamata vajadustega kui ta oli laps, oskuse ja õigusega väljendada oma tundeid, mida vajaduste rahuldamata jäämine põhjustas. Noor ema mõistis läbi iseenda kogemuse, et lapse jaoks on oluline väljendada oma ebamugavust ja see ei tähenda sugugi, et ta peab oma tahtmise saama.
Meie viimasel kohtumisel palusin kliendil luua oma kujutluses ühe tuleviku olukorra, kus nende huvid lapsega põrkuvad. Noor ema kirjeldas, kuidas ta vaatab oma ühelt küljelt teisele väänlevat ja jorisevat last, kes protesteerib mähkmete vahetuse vastu, suure imetluse ja heldimusega: “Minu tark laps tervendab praegu ennast!”
Mul tekkisid tema sõnadest külmavärinad – see oli nii õige ja imeline avastus – emotsioonide väljendamine aitab meil terveneda elus ette tulevate raskustega kaasnevast valust. Kui me seda teha ei saa, surume oma tunded alla, peame ikkagi sageli raskustega leppima, aga valu jääb kehasse ja me jääme haigeks – kuidagi ta ju väljendatud peab saama.
Mõned kuud hiljem sattus mulle kätte Ameerika prühhoterapeudi Patricia Love’i raamat The Emotional Incest Syndrome, kus ta kirjeldab täpselt samasugust avastust, mis tugineb tema enda, paljude filosoofide, teoloogide ja teoreetikute uskumusele: inimolendid on loodud terviklikeks. Mis tähendab, et enamik meist sünnib siia ilma täielikult funktsioneeriva keha, viimistletult võimsa aju, ja täiskomplekti emotsioonidega. Need on kaasasündinud anded, geneetiline varustus, mis on välja arenenud tuhandete aastate vältel saavutamaks meie täielikku potentsiaali. Samas sünnime me hädiste ja haavatavatena emotsionaalse valu suhtes ning 100% sõltuvatena. Selleks, et ellu jääda ja kasvada, vajame püsivat hoolitsust armastavatelt ja usaldusväärsetelt hooldajatelt. Kui vanemad ei saa hakkama meie vajaduste rahuldamisega või kui nad tõlgendavad neid vääralt, saame psühholoogiliselt haavata. Traagilisel kombel on psühholoogiliste haavade tekkimine vältimatu, sest ei ole olemas ühtki vanemat, kes suudaks vastata eranditult kõigile oma lapse vajadustele igal ajahetkel. Ja iga kord, kui vajadus ei saa rahuldatud, tekib psühholoogiline haav. Laps võib olla õnnelik ja omada hoolitsevaid vanemaid või olla suurema osa ajast väärkoheldud ja häbistatud – viisil või teisel läheme me kõik läbi oma lapsepõlve rahuldamata vajadustega ja rabeleme kogu oma täiskasvanuea selle nimel, et neid rahuldamata vajadusi täita.
ISETERVENDAV PROTSESS
Ometigi, kuigi inimolendid sünnivad nii haavatavate ja sõltuvatena, saavad nad sündides kaasa ka spontaanse enesetervendamise mehhanismi. Iga psühholoogilise haava jaoks on olemas automaatne taastav reaktsioon. Põhjus, miks me sellisest enesetervendavast potentsiaalist teadlikud ei ole, on selle kergesti kahjustatavas olemuses. Enamasti on lapse 2-3 aastaseks saamiseni nende parimate kavatsustega vanemad tahtmatult enesetervendamisprotsessi häirinud. Ise sellest aru saamata on nad muutnud oma lapsed veel haavatavamaks omaenda ebatäiusliku vanemlikkuse suhtes.
Mis siis on see isetervendav protsess? Seda on lihtne seletada näitega kolmeaastasest poisist, kes mängib rahvast täis pargis. Sealsamas lähedal on ka poisi isa, kes hoiab pojal hoolega silma peal. Laps on oma mängust haaratud, kuid iga natukese aja tagant heidab pilgu isa poole, et veenduda tema kohalolus. Poiss on piisavalt vana, et mängida omaette ja küllalt noor, et vajada pidevat kontrolli. Ühel hetkel üles vaadates ei näe ta isa kusagil oma nägemisulatuses. Poiss uurib hoolikalt kogu liivakasti ümbrust, otsides tuttavat nägu. Ta ei tea, et tema isa on paarkümmend meetrit eemal purskkaevu ääres käsi pesemas. Väikemees jookseb paanikas mööda mänguväljakut, pisarad voolamas. Teadmatuses liigub ta isast aina kaugemale. Ühel hetkel oma palavikulise otsingu ajal seisab ta silmitsi suure koeraga. Poiss on teravalt teadlik, et isa tugevaid käsi ei ole kohal teda sellest hirmsast olukorrast päästmas. Ta karjub kabuhirmus.
Samal ajal on isa avastanud poja kadumise ja jookseb meeleheitlikult otsides mööda mänguväljakut. Ta kirub ennast, et jättis oma armsa väikese poja järelvalveta, mis sest, et ainult hetkeks. Õnneks leiavad isa ja poeg teineteist umbes viie minuti pärast pargi üles. Suure kergendusega jookseb poeg isa käte vahele.
See on üsna tavapärane juhtum. Enamik lapsi on sattunud oma vanematest eemale ja puutunud samal ajal kokku millegi hirmutavaga. Kuigi väike poiss sai juhtunust hirmutava kogemuse, sõltub juhtunu järelmõju ulatus sellest, mis juhtub järgnevate minutite jooksul. Kui isa lubab pojal väljendada oma emotsioone nende täielikus loomulikus ulatuses, taastub poiss hirmust täielikult. Ta läheb läbi automaatsest taastavast protsessist.
Esimesena käib poiss läbi kergendusest, mis isa leidmisega kaasneb. Võib vallanduda palju pisaraid, mis tulevad taasleitud turvatundest. Laps võib nuuksuda ja klammerduda kõvasti isa külge. Sõltuvalt tema temperamenditüübist ja verbaalsest arengust võib ta rääkida oma kadumisest ja hirmutavast kohtumisest koeraga. Ta võib pikka aega nutta ja keelduda minemast tagasi liivakasti ilma et isa temaga kaasa tuleb.
Isale võib poja reaktsioon tunduda ülepaisutatud – läks ta ju minema ainult mõneks minutiks. Tark isa laseb pojal käia läbi kogu juhtunut kokkuvõtva protsessi, hoiab oma poega, laseb tal väljendada oma hirmu, teadvustada oma reaalset paanikakogemust, laseb nutta ja rääkida nii kaua kui poiss tahab. Ja rahuldab tema suurenenud vajadust läheduse järele. Ta laseb oma poja instinktidel paika panna reaktsiooni. Kui poisil lastakse minna läbi oma emotsioonide loomuliku kulgemise – ilma neid alla surumata või tagant õhutamata – rahuneb ta lõpuks maha ja läheb tagasi liivakasti. Juhtum möödub nagu vilksatus ekraanil, jättes järele vaid kiiresti hajuva virvenduse.
Kuigi emotsioonide täieliku väljenduse lubamine tundub lihtne, teevad seda väga vähesed vanemad. Viisil või teisel ei luba nad lastel käia läbi oma paanika- ja hüljatuse tundeid. Lapse kogemust võidakse eitada, teda süüdistada, nunnutada, halvustada või peatada keset protsessi.
Mõned näited, kuidas erinevad vanemad tervendamisprotsessi häirida võivad:
Vihane, süüdistav vanem:
“Miks sa niimoodi uitama läksid? Oleksid pidanud paigale jääma! Oled halb laps, et isa niimoodi ehmatasid! Ära enam kunagi nii tee!”
Ülihoolitsev vanem:
“Vaene lapsuke! Ma olin sinu pärast nii mures! Kas sa said haiget? Lähme parem koju, oma aias oleme suurte koerte eest kaitstud. Ma ei oleks pidanud sind sinna parki üldse viima. See pole turvaline koht!”
Vähendav vanem:
“Püha taevas! Mille pärast sa nutad? Ma läksin ju ainult purskkaevu juurde! Polnud mingit põhjust muretsemiseks. Ja miks sa selle koera peale nii närvi läksid? Ta poleks sulle midagi teinud!”
Kõrvale juhtiv vanem:
“Ära nuta, kullake! Ma tean, mis sind kohe rõõmsaks teeb – kohe lähme ostame sulle suure jäätise. Oh, vaata, seal on kutsu! Kas ta pole armas? Kas tahad talle pai teha?”
Seksistlik vanem:
“Sa oled nagu plika, kui sedasi töinad! Võta ennast kokku, poeg! Suured poisid ei nuta! Lase oma isal enda üle uhkust tunda! Lähme otsime selle koera üles ja näitame talle!”
Viisil või teisel tungivad need vanemad lapse emotsionaalsesse ruumi. Seetõttu läheb tema loomupärane tervenemisreaktsioon lühisesse ja pargis juhtunu jääb eluaegse teemana tema psüühikasse.
Nii nagu lastel on loomupärane anne töötada läbi oma hirme, on neil ka sisseehitatud vahendid teiste tugevate emotsioonide läbitöötamiseks – viha, rõõm, kurbus, mõistmine.
Viha on sarnaselt hirmule sage allasurumise sihtmärk. Näiteks on kuueaastane tüdruk vihane oma 10-aastase venna peale, kes teda kiusab. Reaktsiooniks kiusamisele teeb ta vihase näo, karjub, viibutab venna poole rusikaid. See on instinktiivne, liikumapanev reaktsioon, mis on loodud teda end ohu eest kaitsma. Keegi ohustab tema heaolu, ning ta tunneb, et kui ta sissetungijat ei peata, võib viga saada.
Tark vanem arvestab lapse viha – ta on kiusamisega vihale aetud – ning aitab tal leida verbaalse või mõnikord ka füüsilise viisi oma tundeid väljendada. “Sa oled oma venna peale kiusamise pärast väga vihane”, ütleks eeskujulik ema, “Mina oleks ka sinu asemel. Ütle talle sõnadega, kui vihane sa oled. Ta peab seda teadma.” Sellisel viisil saab tüdruk ennast venna eest kaitsta ja vabaneda vihast kasutamata füüsilist vägivalda. Tema ennast kaitsev viha jääb kahjustamata. Ta sai lihtsa mooduse tsiviliseeritumal viisil end väljendada.
Vähem teadlikud vanemad segavad laste vihale vahele seda naeruvääristades, ignoreerides, isoleerides, õhutades veel suuremale vägivallale, karistades, tähelepanu kõrvale juhtides, lüües, püüdes last naerma ajada (ma näen küll, et su suunurgas on juba naeratus…). Kui vanem lapse vihareaktsiooni sellisel jõulisel viisil takistab, viha kasvab ja see suunatakse ümber vanemale: nüüd on vanem see, kes ohustab lapse heaolutunnet, takistades loomulikku ja vajalikku emotsiooni väljaelamist. Enamik vanemaid lämmatavad ka sellise ümbersuunatud viha, seekord juba jõulisemal viisil. “Ära tee oma emale sellist nägu! Sa häbematu tüdruk! Selle eest saad küll laksu! Häbi!”
Selle asemel, et lasta vihal voolata läbi lapse süsteemi ajal, kui see esmakordselt väljendub, õhutab vanem enese teadmata seda tagant. Viha jääb lõksu väikese tüdruku kõhtu ja muutub püsivaks haavaks.
Kui vanem surub tüdruku viha alla mitte ainult ühe korra vaid ikka ja jälle uuesti, süveneb sügavam haav. Tüdruku vihareaktsioon saab lõplikult lammutatud. Lõppude lõpuks on tema jaoks turvalisem loobuda osast iseendast kui sõdida inimesega, kellest sõltub tema elu. Kui vend teda solvab, ei vasta ta sellele enam vihapurskega vaid leiab mõne teise tee. Ta võib joosta ema juurde abi küsima, teeselda et polegi vihane, või leiab mõne salakavala viisi vennale kätte maksta. Algne puhas automaatne reaktsioon on läinud.
Teraapia peamiseks ülesandeks on algsete automaatsete tervendavate reaktsioonide üles leidmine ja taaskäivitamine. Enamasti tulevad inimesed teraapiasse lootes, et saavad mingil maagilisel moel oma kannatustest vabaks. Nad loodavad, et terapeut leiab õige nupu, millele
vajutamine aitaks neil end paremini tunda. Loomulikult teeb terapeut kõik endast oleneva, et klient saaks abi, kuid ennekõike kutsub ta klienti tegema läbi rasked kogemused lapsepõlvest, kus on saanud kannatada nende isetervendavad võimed, et leida üles oma väljendamata hirm, viha, valu jne.
Terapeudi ülesanne selles loos on olla inimene, kes annab kliendile loa olla nendes lapsepõlve olukordades just see, kes ta tegelikult oli, olles justkui toetav ja mitte sekkuv lapsevanem, kes on lapse poolt. Sellise toetatud läbiminekuga nendest iganenud läbitöötamata protsessidest saavad kliendid uuendada tutvust oma algupäraste ja elutervete reaktsioonidega maailmale.
Terapeut ei pea kliendile õpetama uusi oskusi või andma edasi kõrgelennulisi teadmisi vaid taastutvustama teda oma kaasasündinud tööriistadega, olema kohal ja aitama käivitada seiskunud tunnete jada, õlitama emotsionaalseid süsteeme, mis on pikaaegse kasutult seismise tagajärjel rooste läinud. Kui nüüd mõelda eelpool jutuks olnud teraapia eesmärkidest, võiks olla iga protsessi esmane ülesanne leida üles sisemine tervendaja – ehe algupärane tunne ja küll tema juba teab, mida on vaja teha, et ravida terveks haavad, mille saamislugu on ammu ununenud ja mida kuidagi enam tänaste probleemidega seostada ei oska.
Me ei saa alati kontrollida sündmusi, mis elus ette tulevad ja vältida emotsionaalseid haavu, mida need põhjustada võivad, kuid on hea teada, et igale haavale on olemas ravi meie enda sees. Olles puhastatud mineviku valust, saame pöörduda oma igapäevaellu võimelistena selgelt mõtlema, nutma, olema vihased ja tundma rõõmu. Meie kaasasündinud võime ennast ise tervendada on ellu äratatud ja valmis kaitsma meid edaspidi elus ette tulevate traumade eest.
Kasutatud allikas: Dr. P. Love, The Emotional Incest Syndrome