Lagle Arm

Olen Tartu Ülikoolis õppinud matemaatikat ja arvutiteadust, olen selle üle tänulik.  Programmeerimise aegadest olen õppinud - masin teeb vägagi täpselt seda, millise programmi ette annad. Kui kõik on metsas ja hing valutab- siis alateadvus on täis erroreid, mis segavad olla harmoonias iseendaga.  Mind huvitab ja tõmbab aina rohkem tungima sügavamale inimese olemusse, et piiluda algtõdesid. Mida ma sealt otsin- lihtsust ja tõde. Kui keegi teraapiasse jõuab, on lihtsusest asi kaugel- mingil põhjusel asjad ei laabu- takerduvad. On läbipõlemne, kurnatus, väsimus, suitsiid, enesevigastused, mõttetus, tupikseis, sassis suhted, ülekaal, depressioon, haigused, jne. Raskeim variant on inimese jaoks, kui  ta kannab juba pikka aega neid probleeme endaga kaasas ja “kaevab ennast aina sügavale, sisse”- soov peita ennast teiste, kuid kas mitte rohkem hoopis iseenda eest? Kuid kas on võimalik iseenda eest põgeneda- kas on  võimalik oma varjust vabaneda? Varjus peitub jõud. Oma kogemuse pealt julgen öelda, kes otsib abi- saab! Kui peale ülikooli programmeerisin arvuteid, siis nüüd on kõrgeim tase- inimene ise! Olen psühhoterapeut. Kui kuulan lugu, siis mõtlen sageli, mida sa mulle rääkimata jätad- mis on selle loo taga?

Muutused hakkavad toimuma -kui jõuda probleemide algpõhjusteni. Kasutan oma töös muutunud teadvuseseisundit ja regressiooni meetodit, et aidata sul "üle läve astuda". "Laevad ei ole ehitatud selleks, et nad sadamas seisaksid", on keegi kunagi öelnud ja mulle see meeldib. 

Holistika Instituuti asusin õppima 2014. aastal ja lõpetasin kooli 2019. aastal.
Alates 2016. aastat olen Ülemaailmse Regressiooniteraapia Assotsiatsiooni EARTh liige ning osalen igaaastastel konverentsidel ja töötubades. Rahvusvahelise kogemuse üks suur väärtus on,  et saan osa kogemusest, mida jagavad traditsiooniise meditsiini esindajad, kes regressiooniteraapiat oma töös edukalt kasutavad.

Häid mõtteid

Tehes oma valikuid nii, et need oleks hingega kooskõlas, nõuab  julgust ja ausust enda suhtes. Nii toimides on võimalik teha asju südamega ja aktsepteerida tulemust. Ega muidu ei öelda, kas oled valmis- kui su unistus täitub! Lugesin kord lugu, mis on siiani mulle motoks.

“Ühes külas oli pikka aega põud. Kõik närbus, saak hävines ja nälg oli kohal. Preester kutsus külaelanikud kirikusse, et palvetada vihma eest. Kõik kogunesid ja siis tuli üks tütarlaps, kergel sammul ja vihmavari käes. Külaelanikud ütlesid tütarlapsele, mis sa sellest vihmavarjust kaasa võtsid, meil ju selline põud. Tütarlaps aga vastas, et ta tuli selleks, et hakata vihma eest palvetama.”