Mis paneb meid inimestena otsima ja ka oma elus midagi muutma? Minu kogemuse järgi raskused, rahulolematus, tunne, et midagi on puudu ja samamoodi edasi minna ei saa...
Minu elus on neid hetki olnud päris mitmeid. Üks raskemaid oli aeg, kui teadsin, et olen oma ema kaotamas raskele haigusele. Nägin, et tavameditsiin on võimetu. Olin oma sisimas aimanud juba üsna pisikesest peale, et kuskil on midagi veel peale nähtava ja käegakatsutava. Olin ka mõistnud, et teised meid päriselt aidata ei saa. Otsus tuleb teha ise. Kahjuks oma ema ma aidata ei suutnud. Kuid nurgakivi enda muutmise teekonnale oli sellega pandud küll. Raske kaotus tõi minu jaoks kaasa ka ärevuse, just terviseärevuse - hakkasin iseendalt "otsima" surmahaigusi. Iga valu, näpistus kehas oli minu jaoks sümptom. Hakkasin iseendale abi otsima ja see tee viis mind aastal 2015 reiki koolitusele ning 2018. aastal Holistika Instituuti. See kool paelus mind kohe - holistiline treening oma tšakrate-põhise ülesehitusega, struktuursusega tõmbas magnetina. Kooli astudes teadsin juba pea kindlalt, et tahan saada terapeudiks ning töötada inimestega. Õpetajaks õppinuna ei olnud ma selleks hetkeks koolis töötanud kui välja arvata koolipraktika. Igapäevases tööelus olin assistent, juhiabi, hiljem juba büroojuht ja ka see amet tähendab ju tegelikult inimeste aitamist.
Terapeudikoolituse teisel aastal tegin aga tööelus hulljulge karjääripöörde ja valisin tundmatuse, usaldasin oma sisetunnet ning läksin kooli õpetajaks, muusikaõpetajaks. Ka muusika oli olnud minu armastus nii pisikesest peale kui ennast suudan mäletada. Õpetaja- ja terapeudiamet täiendavad teineteist suurepäraselt.
Inimene oma imelise mõttemaailma ja hingeeluga paelub mind väga. Näha kõrvalt kellegi õide puhkemist ja iseendale lähemale jõudmist on midagi, mida on raske sõnadesse panna. Siin ma siis nüüd olen, valmis olema teekaaslane sulle rajal, mis viib sind sammukese lähemale iseendale.
