„Ebavajalik on meie elu koorem. Iga loobumine – loobumine on alati loobumine mittevajalikust – on kingitus, mille endale teha saame...“ (T.Õnnepalu „Aaker“).
Sa istud liivakastis ja mängid. Sa pole üksi, mängijaid on palju. Igaüks oma leludega, mõnel on neid isegi mitu. Mugav ja turvaline.
Üks raputab tuhka sigareti otsast, teine valab juba mitmendat ringi pitsid täis, kolmas võtab järgmise kreemikoogi, neljas segab kaarte, viies vajutab adrenaliinijanus gaasi, kuues tuiskab mööda koolitusi ringi, seitsmes astub uude suhtesse... see on vaid väike osa sellest, millest sõltuda võime!
Ma otsustasin sellest kirjutada, sest olen palju aastaid koos sinuga selles liivakastis istunud. Sa ei tee midagi halvasti, sa teed lihtsalt seda, millega oled harjunud, mida oled pikka aega teinud. Kas on enam tähtsust, miks sellega kunagi algust tegid. Pigem mitte. Tähtis on see, mida sa praegu sellest arvad. Kas tunned, et oled selle olukorra peremees või tunned, et sinust on saanud ori? Aine, tegevuse, harjumuse... ori. See juhib, see käsutab sind. See ütleb sulle, mida sa tegema pead. Võib ju tunduda, et ma liialdan. Kindlasti on sul vastuväiteid ja õigustusi. Ma räägin sulle parem oma loo.
See jutt on sulle, kes sa märkasid, et teed seda, mida tegelikult enam teha ei taha. Kui sa oled sellesse kohta jõudnud, võib minu kogemus sind aidata. Ma hakkasin suitsetama noorelt, juba koolieas. Ma ei mäleta – miks. Suitsetasin oma 20ndate alguses päris palju. Hiljem tunduvalt vähem, sest kodus kasvasid lapsed ja töötasin õpetajana koolis. Sellel eluperioodil suitsetades pigem peitsin ennast. Oma laste, kolleegide, õpilaste ja nende vanemate eest. Kuigi ma suitsetasin, ma ei pidanud ennast suitsetajaks, sest tegin seda vähe ja enamasti teiste eest salaja. Mu harjumus oli üsna salakaval, ta pettis mu lihtsalt ära. Ma sain sellest aru, kui lapsed suureks kasvasid ja ise koolitöölt ära tulin. Sest siis mul oli võimalik jälle n-ö päriselt (loe: rohkem) suitsetama hakata. Mu sõltuvus tõstis pead ja ütles mulle kahjurõõmsalt: sa oled suitsetaja, sa tead, et see on sulle kahjulik, aga sa ikkagi teed seda. See oli vastik. Ma tundsin, et minu keha seda tegelikult ei taha ega vaja. Ma hoian puhtana oma kodu, hoolitsen oma riiete eest, valin mida söön ja seejuures tõmban sigaretisuitsuga endale sisse hulga tervist rikkuvaid aineid. Sisse minu oma enda kehasse, mis on mulle eluliselt tähtsam, kui puhas põrand või pestud särk! Tahaksin siin kasutada tsitaati hiljuti loetud Valdo Herzmanni artiklist vaimsest ärkamisest: „Oma keha kuulamine, tema keele õppimine on võti tervise juurde“. Nii et teadlikuks saamine sellest, mida oma keha mulle tegelikult tähendab, aitas mul edasi liikuda. Seeme oli mulda pistetud. Ma teadsin, et tahan suitsetamisest lahti saada. Tunnistasin endale üles, et olen suitsetaja, et olen peitnud ennast iseenda ja teiste eest. Olin aus ja tähelepanelik enda suhtes ning tunnetasin ära õige hetke lõpliku otsuse langetamiseks. See õnnestus. Otsus tuli päeva pealt, ütleks isegi, et poole suitsu pealt, mis jäigi lõpuni tõmbamata. Aga teekond sinna oli tõesti pikk. Mulle meeldis suitsetada ja ma ei kavatsenudki lõpetada. Tumedamal eluperioodil tundus elamine nii raske ja ma nimetasin tõmmatud sigaretti preemiaks elatud päeva eest. Nii et alguses tuleb su enda päris soov ja siis otsus.
Eeldan, et su varasemad loobumised võisid ebaõnnestuda, sest oled teinud seda mingi välise surve mõjul. Edasiviiv otsus, motivatsioon tuleb su enda seest. Sellepärast ongi tähtis oma keha kuulamine. Hakka tegelema oma kehaga! Tervisesport, vabastav tants, jooga, vaimsed praktikad, teraapia aitavad sul oma keha paremini tundma õppida. Hea abiline on terapeut, kellega koostöös võtad õige teeotsa üles. Peaasi, et keskenduksid sellele, mis on sinu jaoks tähtis.
Kas sa tahad olla oma sõltuvusest prii? Tee esimene samm ja ütle endale, et oled sõltuv. Ütle ausalt. Vabaks saamise teekond võtab aega, aga tähtis on algus ja sinu liikumine. Kui oled oma sõltuvust varjanud, siis astu välja valguse kätte. Las teisedki näevad, et sa teed seda. See aitab sul iseendaga aus olla. See viib su vastutuse võtmiseni.
Siin on mõned praktilised sammud alustamaks seda teekonda, mis viib sind parema tervise ja enesetunde juurde.
Esiteks, lõpeta peitusemäng nii iseenda kui teistega. Ütle endale, kuidas on praegu ja mida sa tegelikult tahad. Teiseks, leia kasvõi üks inimene, kellele räägid oma hetkeseisust ja soovist. Aus olemine ehk sõltuvuse ülestunnistamine on probleemi lahendamise eeldus. Kolmandaks, võta vastu otsus. Kui sellest edasi üksi ei saa, vaata ringi, kes või mis aitab sind. Võib olla vajad juhendamist, mis aitab sul takistused üles leida. Üsna tõenäoline, et abi (inimene, olukord, võimalus) tuleb ise, ole lihtsalt tähelepanelik, mis su ümber toimub.
Selle loo alguses kasutasin liivakasti metafoori. Iva on selles.. Kui palju sa ise end ei õigustaks, kõik taandub ikkagi täiskasvanuks saamisele. Kas oled valmis mõnest lelust loobuma, sest oled edasi arenenud ega vaja seda enam või oled ikka veel seal, lapseeas ja jonnid edasi. Sa võid olla edukas, jõukas, karjääris edasijõudnud, see, millest kirjutan, on vaid osake sinust. See osa sinust, kas suurem või väiksem, kes on liivakasti mängima jäänud. Võtmesõnaks on siin vastutus. See ongi lapse ja täiskasvanu erinevus. Laps ikka ju enamasti loodab kellelegi või millelegi, aga täiskasvanu võtab ohjad enda kätte. Vastutuse võtnuna astudki liivakastist välja.
Ma kirjutasin oma kogemusest. Ma sain mingil hetkel aru, et minu sõltuvus on lapseikka kinnijäämine, sest ma ei võta vastutust. Ma ikka loodan, et kuidagi laheneb ise või keegi teeb ära minu eest. See tundus nii lihtne vastus olevat! Sellest hetkest, mil nägin oma sõltuvuse olemuse läbi, kuni mahajätmiseni kulus ligi aasta. Aga ka kõige aeglasem inimene, kellel on eesmärk, liigub kiiremini kui see, kes eksleb ilma eesmärgita.
Suitsetamisest loobumise olulisim tulemus minu jaoks on mulle kingitud ajaga paremaks sõbraks saamine. Olen märganud, et mul on rohkem aega, mis tegelikult tähendab seda, et mul on rohkem energiat ja ma teen rohkem sama ajakuluga. Jah, see energia vabanes sõltuvusest loobumisega. Ma sain parema enesetunde, koormast lahti ja aega juurde.
Hoian sulle pöalt!