Millal Sa märkasid, et Sinu poeg ei ole enam väike poisike?
Nii armas ja siiras, Su sülle ennast upitamas ja lunides koos olemist ja koos mängimist. Vurrina ringi liikumas, mõni roigas käes väljas jooksmas või vahetpidamata küsimas, miks asjad just nii käivad... Sa andestad talle kõik üleastumised, kui ta põimib oma soojad käekesed ümber Su kaela ja ootab Su otsust, kas ta saab täna seda põnevat arvutimängu jälle mängida. Sa tunned, et oled kogu ta maailm, kuidas siis mitte andestada, Sa ju armastad teda nii väga. Ja ometigi soovid Sa, et ta kord kiiremini suuremaks kasvaks ja teeks ise asju, mida Sina ei jaksa enam teha. Sa oled nii väsinud ja jõud saab mõnikord lihtsalt otsa.
Kus ta nüüd on, see armas poisike? Kas see on tema, see kinnisevõitu kohmakas teismeline, keda näed vaid viivuks, sest peamiselt redutab ta oma toas või hulgub väljas, kes ei soovigi Sinuga suhelda ja aina vastab nii napisõnaliselt? Või on ta koguni kõrk ja tõrjuv? Või nähvab vahel rämedalt? Või toob ta Sulle palju probleeme kaela, rohkem kui väiksena? Sa ei tahtnud ju seda! Sa tegid tema heaks kõik, mida oskasid. Sa tahtsid vaid seda, et ta ise oma asju teeks, aga kõik muu oleks võinud samaks jääda. Teie soojad suhted ja teineteise mõistmine, tema siiras pilk ning ühine aeg. Sinu armas poeg...
Ta on tõepoolest muutunud, ta lihtsalt kasvab ja Sa pole enam kogu ta maailm. Teismeiga on endaks saamise aeg, isikliku väe ja jõu avastamise aeg. Ning Sina, Ema, oled õnnistatud sellega, et aidata oma pojal läbi selle aja minna nii, et mitte kahjustada, vaid toetada teda. Mingis mõttes see keeruline aeg on Emaks olemise test. Kas Sa suudad armastada oma last kui isiksust või tahad teda enda kõrvale oma isiklike rahuldamata vajaduste täitmiseks.
Ma tahaksin anda Sulle paar praktilist nõuannet, Sa ise otsustad, kas võtad kuulda või ei.
Su poeg vajab Sind endiselt. Tihtipeale me, lastevanemad, arvame, et nad ei hooli ega kuula enam. Kuid see on näiline. Ka teismelist last mõjutavad tema vanema väljaütlemised, möödaminnes tehtud kommentaarid ja teod väga, ta lihtsalt ei näita välja, aga märkab ja paneb tallele. Oma sõnadega võid Sa ta hävitada või talle tiivad anda ning see võib avalduda alles aastaid hiljem. See aeg on raske nii Sinule kui ka Su pojale.
Võtmesõnaks on siin Kontakt. Kas seda oli varem, kas see on säilinud? Kui jah, siis teie omavahelised raskused on ajutised, te ületate need ja Sa naudid oma poja seltsi ka edaspidi. Ole elule avatud, märka, mis Sinu ümber toimub, kuula oma sisemist häält ja mine muutustega kaasa.
Teiseks võtmesõnaks on heatahtlikkus. Sul on Ema Süda, Sa kuuled ja näed sellega. Ka Sinu poeg teeb seda, ehkki võib tunduda Sulle praegu kalk. Jää igas olukorras heatahtlikuks, hoia südameuksed oma lapsele avatuna, ole olemas, ära muutu ükskõikseks ja hoolimatuks. Märka, mis tema elus toimub ja peale tükkimata anna talle mõista, et hoolid ja oled huvitatud, kuid ära oota vastutasu! Kui ootad seda, pole tegemist enam Ema armastusega.
Kolmandaks võtmesõnaks on kannatlikkus. Jah, see võib tunduda teenimatu ja ebaõiglane, kuidas ta ennast Sinuga üleval peab, aga see aeg annab Sulle endale võimaluse ennast paremini tundma õppida, läbi suhete pojaga, sest see on areng ja suhted muutuvad ajas ning sellesse on mõtet panustada, eriti veel, kui peame silmas oma lähiringi. Muutused, eriti suured, võtavad aega.
Kui oled märganud, et ei suuda oma pojaga suhelda, sest tema suhtlemisstiil ajab Sind närvi, siis lihtsalt ütle talle seda. Ära süüdista teda, vaid ütle talle, kuidas Sulle sobib ning taandu. Anna talle aega ja võta endale aeg. Reeglite kehtestamine ei ole veel kedagi ära rikkunud, sest kõik on läbiräägitav ja kokkulepitav. Kõige tähtsam on olla sellega järjekindel.
Kui teie suhe on muutunud konfliktseks, siis alusta olukorra parendamist iseendast. Teisiti ei saa. Ma tean, Sa võid olla väga pettunud ja õnnetu. Eriti veel, kui oled last üksi kasvatanud. Sa ehk mõtled, millega oled selle ebaõigluse ära teeninud, miks kannad üksi seda koormat ja lõppu pole näha. Sa kannad, sest Sa tegelikult suudad, Sinus on tohutu jõud ja see on Sinu teekond. Niisiis, alusta endast. Lõppude lõpuks näitad Sa pojale eeskuju.
Kui tunded võtavad võimust ja kõik läheb keema Su sees, siis märka seda hetke, jää vait ja kuulata. Mis tõuseb Sinu sees veel üles? Mis peitub selle esmase emotsiooni taga? Mida Sa sel hetkel vajad? Paku seda endale või jaga kellegi teise lähedase inimesega.
Kui tunded võtavad võimust ja kõik läheb keema Su sees, siis märka seda hetke ja kujuta ette, et astud enda keha piiridest korraks välja ehk mine vaatlejaks, vaata ennast kõrvalt. Mida Sa näed? Keda Sa näed? Kas see meeldib Sulle? Kas tahaksid ise enda sellisega suhelda? Miks peaks tahtma Su poeg?
Ma kirjutasin siin pojast, sest minu kogemus poja ja tütre kasvatamisel on olnud erinev, aga need nõuanded on muidugi universaalsed. Julgen üldistada, sest olen koolis õpetajana väga kaua töötanud ning olnud klassijuhatajaks paljudele n-ö keerulistele teismelistele. Kunagi aastate eest ilmus üks 9. klassi poiss tundi pusaga, millel ilutses suur kiri FUCK. Ma ei suutnud ütlemata jätta, mida sellest arvan, ja poiss vastas mulle, et ta on nõus mu märkusi kuulama ega pane enam seda pusa tundi selga, sest mu suhtumine on heatahtlik ning tema sõnul näen ma nendes (õpilastes) eeskätt inimesi ega alanda neid.
Elus on kõik pidevas muutumises, iga päev on uus. Sinu armas poisike ei tule enam kunagi tagasi sellisena, nagu ta väiksena oli, aga kindlasti on Sul ka edaspidi võimalus ja rõõm temaga mingites eluolukordades kohtuda. Selle otsuse teed Sa täna. Võta kaasa Usk ja Armastus.