Miks on andestamine nii raske?

Andestamise vabastavast toimest ja sellest, kui oluline on lasta lahti kõigest vanast ja piiravast, on palju räägitud. Senimaani olen sellest teemast kuidagi pealiskaudselt üle libisenud ja arvanud, et kui saavutan mõistmise, siis andestamine tuleb iseenesest. Suures osas see nii ongi, teisalt jälle mõistan nüüd, et andestamine protsess ise on ka väga oluline (vähemalt minu jaoks).

Lõpmatute ebakõlade ja aastatepikkuse kibestumise ja jõuetuse tundega elamine sööb seestpoolt ja imeb välja kogu jõuvaru. Ühel hetkel võib tekkida tunne, et ei suuda lihtsalt enam edasi minna, et ei ole enam grammigi üleliigset aega ega energiat.  Sellel hetkel oleme valmis laskma lahti kõigest vanast, mittevajalikust ja üleliigsest, valmis liikuma edasi Valguse, mitte Pimeduse poolel.

Mida aga teha, kui tegemist on nii keerulise teemaga, nagu andestamine oma vanematele või partnerile? See ei ole kerge, kuna nendega seovad meid tihedad tundesidemed ja kui need kõikidest kõige lähedasemad on meid elus kõige rohkem kahjustanud ja haiget teinud. Tihti on see nii olnud aastaid või isegi lapsepõlvest saadik.

Kui selline vihapidamine on juba aastaid kestnud  ja kui seda erapooletu pilguga kõrvalt vaadata, on näha ja tunda, et see ei ole kuigi mõistlik ega eluterve, vastupidi – päev-päevalt, järk-järgult hävitab se meid sisemiselt. Enamasti ei kogegi me oma suhtumist ja tundeid enam vihkamisena, vaid pigem ilmneb see aeg ajalt tekkiva kibestumisega asjaosaliste suhtes, mis iseenesest ei ole kuidagimoodi edasiviiv jõud ega tunne.

Selline kibestumine on nii tugev tundeseisund, et selle pidurdava ja allasuruva mõju all ei ole inimene võimeline suurt midagi tegema.

Seda märkab allest tagantärgi, kuidas aastad veerevad edasi ja mina seisan ikka samas kohas ja olukorras, mis oli, edasi ei pääse, ürita kuidas tahad.

Oled kui aheldatud – oma viha ja kibestumise vang.

Andestades teeme ruumi uutele asjadele oma elus ja see on samas suurim kingitus, mille saame endale teha.

Väga tihti juhtub just kõige valusamate kogemustega nii, et haigettegija ei palu kunagi vabandust, ta kas ei suuda või ei taha.

Võibolla ta isegi ei tea, et sovas sind, võibolla on ta koguni juba siit ilmast lahkunud. Pole ju mõtet siis raisata aega ootamisele, et äkki haigetttegija ikkagi taipab ühel hetkel vabandada, sest sageli on see vaid raisatud aeg ja selline ootus võib viia ränga pettumuseni.

Hoolimata sellest, kas teine märkab vabandada oma tekitatud kahjude pärast, saame õnneks ise talle andestada, sõltumata sellest, mida tema otsustab teha.

Elame ajal, kus inimeste teadlikkuse areng on väga toetatud ja just andestamine on üks eeldus sellele, et pääseksime teadlikkuse kõrgematesse kihtidesse.

Kõigest vanast ja mittetoimivast lahtiaskmine, lahkus, tingimusteta armastus ja headus üksteise suhtes, uued taipamised, positiivsus negatiivsuse asemel – need on tähtsad võtmesõnad avarama teadvuse saavutamisel.

Andestamise protsessi saab vaadelda läbi 5 sammu, mis on sarnased leina kogemisega.

Need sammud on eitamine, viha, kauplemine, masendus, leppimine.

Eitamine

Eitamine on ka oluline enesekaitsemehhanism kuna see võimaldab inimesel takistada oma psüühika täielikku allutamist ja allumist hirmutavale ja masendavale elu faktile. Eitamine võimaldab suunata tähelepanu emotsionaalselt kergematele kogemustele.

Ükskõik millised mõtted inimese peas ringlevad peale halba kohtlemist, traumeeriv sündmus ei tundu esialgu reaalne olevat. Inimene võib tunda ennast eemaldununa keskkonnast, justkui vaadates endaga toimuvat nagu filmi kinolinal. Mõistus otsekui lakkab töötamast.  

Teraapiakabinetis kohtan sellesse faasi kinni jäänud inimesi päris sageli. On tavaline, et inimene hindab end läbinisti õnnelikuks ja oma lapsepõlve päikeseliseks, perekonnasuhteid täiuslikeks. Peagi aga selgub, et see õnnelik inimene on oma elus korduvalt teinud ennastkahjustavaid tegusid (liigsest alkoholitarbimisest enesevigastamiseni), lapsepõlvekodus puudus turvatunne ja vanemlik tugi ja paarisuhtes ollakse vaid materiaalsel ja füüsilisel tasandil.

Selline inimene eitab endaga toimuva negatiivset ja kahjulikku osa ja senikaua, kui seda pole nähtud ja teadvusesse toodud, ei saa järgmisesse faasi liikuda.

Viha

Viha tuleb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest.

Kahjustavat kohtlemist kogenud inimene  võib endale esitada küsimuse: “Kuidas nad said seda minule teha?” Selles staadiumis nähakse ennast kannataja rollis, kes süütu ja siirana on usaldanud ja tuge vajanud. Samal ajal olles vihane „nõmedike“ peale, kes ei osanud mind vääriliselt hinnata ja hoidvalt kohelda. Ollakse vihane ebaõigluse pärast, et näiteks nooremat venda, õde või hoopis vanavanemaid hoiti rohkem, tööle pühendati rohkem tähelepanu kui lastele jne.. Viha ja ärritus on normaalne reaktsioon kaotusele ning sellega tuleb tegelda, lasta tunnetel tulla, aga tuleb osata ka edasi liikuda. Ei ole mingit kasu vihatundesse kinni jäämises, kuna ärritunud olek takistab edasiliikumist.

Selles faasis võib tekkida ka ärevustunne. Ärevus on terve psüühika loomulik reaktsioon ja osa „võitle või põgene“ stressireaktsioonist ähvardavale ohule. Ärevus on tavapärane ükskõik millises situatsioonis, kus inimene tunneb ennast abitu ja ohustatuna.

Sageli on inimestel sellest staadiumist raske läbi minna, sest vihasse suhtutakse kui lubamatusse ja ohtlikku emotsiooni. Tihti on inimesele juba maast madalast sisendatud, et viha tunda ei tohi, eriti veel oma vanemate suhtes. See on hirmutav kogemus ja alateadlikult inimene kardab tagajärgi, olgu selleks siis karistus, hülgamine või vanema kahjustamine. Kui vihast läbi ei minda, muutub see ajapikku raskeks kibestumiseks ja võib tekitada raskust, masendust ja isegi füüsilisi haigusi.

Tugevad tunded tuleb omaks võtta osana iseendast ja elust üldiselt. Kahjustava käitumise tagajärjel tekkinud viha ei tohi hukka mõista ega tunda end selle tundmises süüdi. Nende tunnete pärast ei pea kellegi ees vabandama.

Ei tohi lasta end häirida soovimatusest seista silmitsi valusate kogemustega. Tuleb anda endale aega asjade tunnistamiseks ja ruumi kurbusele ja vihale.

Samas, kui võtta julgus kokku ja lasta vihatundel tulla ja tunnistada endale, et antud olukorras on see täiesti adekvaatne ja õigustatud tunne, on võimalik kogeda tohutut kergendust, kui karistust, hülgamist ega kellegi kahjustumist ei järgnegi. Tuleb ainult teadmine, et see kõik toimub minu enese sees ja teiste inimestega pole sellel praegusel hetkel enam suurt pistmist.

Kauplemine

Kauplemise staadiumit iseloomustab püüe läbi rääkida või kaubelda kõrgemate jõudude või kellegi/millegagi, kellele omistatakse kontrolli võim tekkinud olukorra üle. Inimene võib anda lubadusi Jumalale läbi palvete või püüda kellegi teisega kokkuleppeid saavutada, et kahju tekitanud olukord kaoks.

Oma kahjustava kogemuse teadvustanud ja selle tekitaja suhtes viha ära tundnud inimene  võib mõtiskleda, et võib olla olin ma ikka ise ka kuidagi juhtunus süüdi, kui ma oleks teinud seda või toda, siis ehk… Vahel juhtub, et inimene on vanema või mõne teise lähedasega harjumuspärase suhte säilimise nimel nõus millega iganes. Mõni otsib lähedasega uusi suhtlemisviise, kuigi on selge, et teine on näiteks lootusetu alkohoolik. Teine on nõus leppima tõrjumisega, väiksema tähelepanu või suuremate kulutustega…mida iganes, et ei peaks eemalduma. Vahel selline lähenemine isegi töötab, kuid enamasti sellisel moel suhte säilitanud inimesed ei ole oma olukorraga lõpuks ikkagi rahul.

Unustamine, vabandused, enesesüüdistused, kannatustega leppimine, ammugi siis kätte maksmine ei too vabanemist kogetud ebõiglusest.

Loobu süüdistamisest ja õpi võtma vastutust oma reaktsioonide eest. On loomulik, et me reageerime kahjustavale kogemusele ägedal ja mitte kõige elutervemal moel ja seetõttu vajame andestust ja puhastust. Loobu süüdistamisest, sest see ei vii sind edasi mitte mingil moel.

Masendus

Depressiooni staadium on aeg, kus peale eitamise staadiumit alanud osaline aktsepteerimine muutub täielikumaks reaalsuse tajumiseks. Eitamine, viha ja kauplemine on kõik ebaõnnestunud juhtunu takistamisel. Seega muutub inimene sügavalt nukraks kõige pärast, mida ta on kannatanud.

Inimest võib tabada mõte, et ta ei leia enam kunagi ühtki lähedast suhet. Oluline on tunnete madalseisust püüda väljuda, sest kaotusest tingitud depressioon võib üle minna haiguslikuks depressiooniks, mille juhtudes on sellega oluliselt raskem võidelda.

Väga levinud on arvamus, et teiste ees ei sobi nutta ning oma emotsioone välja näidata. Kardetakse hinnangut teiste poolt ja hukkamõistu, nutmist avalikus kohas ei peeta väärikaks ning arvatakse, et see tekitab teistes piinlikkust. Tegelikult on tunnete väljaelamine aga hädavajalik. Üksinda nutmine ei pruugi olla nii efektiivne kui oma kurbuse jagamine kellegi lähedasega ning teineteisele toetuse jagamine.

Aktsepteerimine

Aktsepteerimine võib väljenduda näiteks mõttes: Olgu, see oli väga raske ja valus, mida ma kogesin. Kuidas edasi?  Teadvustamine, et saan nüüd ise valida kohelda ennast teisiti, lubada endale seda, mis polnud siiani lubatud, annab vabaduse nautida tegevusi, mida teadvustamata piirangute tõttu seniajani teha pole saanud.

Toibuv inimene aktsepteerib reaalsust ja hakkab taastuma usku iseendasse ning elu mõttekusse. Läbi lootuse on võimalik oma eluga taas edasi liikuda ning aktiviseerub ka sotsiaalne suhtlemine, mis sisemiste piirangute tõttu seniajani on piiratud olnud.

Andestamise aeg saabub siis, kui mõistame, et teise inimese vajakajäämistel ei saa lasta oma elu rikkuda. Samas tuleb meelde tuletada tuntud tõde, et teist inimest ei saa muuta, ainult iseenast.

Andestamine ei ole alistamine ega alistumine, tingimuste seadmine ega ka luba jätkata kahjustavat kohtlemist. See ei muuda ka vale tegu heaks, nagu mõnikord arvatakse. Ja ei tähenda see ka seda, et peaks kohe unustama kõik solvangud ja haigettegemised, lihtsalt ei tasu jääda nendesse hõljuma elu lõpuni.

Andestamine ei ole mingi lihtne ja kiire lahendus ja seda ei saa kedagi (ka iseennast) sundida tegema. See on tunnetest sõltumatu valik ja aeganõudev protsess, mis ei õnnestu ühe hetkega mitte kellelgi. See vabastab andestaja, mitte teist poolt, seda, kes on sind halvasti kohelnud. Andestaja laseb lahti kahjustajast ja hakkab lõpuks ometi elama oma elu.

Tihti inimesed ei suuda andestada, kuna arvavad, et annavad sellega oma väe teisele, kui lasevad lahti. Võime näiteks mõelda, et kas see teine on meie andestuse ära teeninud või peaksime teda veel veidi selles piinavas seisundis hoidma. Tegelikult hoiame aga hoopis iseennast piinas.

Tegelikkuses on vägi selle käsutuses, kes suudab anda andeks, sest tema on see, kes saab vabaks.

Andestamatus võib ka viia võimetuseni olla nähtav, kuna haigetsaanud inimene kardab uuesti haiget saada ja seetõttu tundub turvalisem mitte andestada.

Mõnikord on inimene nii tugevas ohvrirollis, et sellest on saanud tema teine identiteet.

Anna andeks. Loobu vihast ja kibestumusest ja ära meenuta enam vanu halbu asju. Tegele vajadusel veel oma tunnetega, kuni valu on võidetud ja kõik faasid läbitud.

Näita oma adeksandmist sellega, et sa ei väldi teist osapoolt, pidades samas meeles, et meil on ka õigus ja luba pidada distantsi nendega, kes meid jätkuvalt kahjustavad, isegi kui nad on vabandust palunud.

See on terve isekus ja lahtilaskmine , enesekaitse ja selle pärast ei pea tundma mingit süütunnet.

Pea meeles, et andestamine on teekond, milles on erinevad etapid. Ära lase ennast häirida, kui valusad mälestused aktiveeruvad uuesti ja tule tagasi esimese nelja etapi juurde.

Andestamine iseendale.

Tegelikult on andestamine iseendale kõige tähtsam eeldus sellele, et suudaksime andestada teistele.

Kui meil on raskused iseendale andestamisega, on põhjus tõenäoliselt ohvrirollis olemises, millest on saanud osa meie identiteedist ja millega kaasneb ka madal enesehinnang.

Samahästi võiksime valida veidi armulikuma suhtumise iseendasse. Valik on meie.

Tõenäoliselt oled nii mõnigi kord ennast süüdi mõistnud ja kannad mõttetut süükoormat või häbi asjade pärast, mida oled teinud.

Paljud meist on ilmselt mõistnud end hukka tehes oma peas otsuseid nagu näiteks:” Minust ei saa kunagi sellist nagu mu ema!” jne.

Niisuguste sisemiste otsuste lõpetamine on tähtsaimateks võtmeteks sisemise paranemiseni jõudmisel.

Kui ei anna armu endale, on võimatu uskuda ka teiste inimeste või Jumala andestamisse.